Juttselg-kärnkonn, e. kõre Bufo calamita

Kõre nimetuseks oli varem ka “juttselg-kärnkonn”. See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Nimetus “kõre” tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist.
Kõre võib joosta kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt, mistõttu esmasel kohtumisel võib tunduda, et tegu on hoopis hiirega. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla.

SUUR-SIREEN

Sireenid on Põhja-Ameerika kahepaiksete hulgast suurimad. Neil on ainult üks paar jalgu, mis paiknevad väliste sulgjate lõpuste taga. Suur-sireen on tavaliselt kas hall või pruun ning see värvus on heaks maskeeringuks tiikide, järvee ja aeglase vooluga jõgede mudases vees. Sireenid veedavad päeva veekogupõhjas, öösel otsivad toitu, kas roomates üle muda või setete, või siis ujub sabaga loogeldes. Põua ajal poevad nad mudakookonisse ja võivad elada ilma toiduta kuni 2 aastat. Suur-sireen muneb varakevadel. Kui vastsed kooruvad, on nad pisut suuremad kui paljude teiste kahepaiksete vastsed.

hall puukonn (Hyla versicolor)

Hall puukonn on väga väike, tema kasv on ainult 5,1 cm. Konna värvus sõltub keskkonnast. See võib ulatuda hallist kuni rohelise, valge või pruunini. Tal on alati ristküliku kujuline täpp silma all. Tema selg on kaetud tüügastega. Augusti ja aprilli vahel munevad emased umbes 40 muna veepinnale. Emastel võib olla hooajal mitu pesakonda. Puukonnad on kõige aktiivsemad öösel. Põhiliselt viibivad nad põõsastikus või puude otsas, mille lähedal on veekogu. Paaritumise ajal veedavad nad rohkem aega maa peal kui tavaliselt. Põhiliselt toituvad nad putukatest.

Täppidega Salamander (Ambystoma maculatum)

Ambystoma maculatum on 6-7,5 cm pikk. Tema põhivärviks on must, kuid mõnikord võib ta olla sinakasmust, tumehall või tumepruun. Üle tema keha jookseb kaherealine kollaste täpidega rida. Tema koduks on lehtpuude piirkond, mille läheduses peab olema tiik, sest see on ainuke koht kus ta saab muneda. Enamuse oma ajast veedab ta maa all. Nad kaitsevad end kiskjate eest peitudes lehtede alla, autotoomiaga (kehaosa nt sisaliku saba eraldumine) ja mürgiga. Kui kiskjal õnnestub osa jalast, saba või isegi osa peast/ajust küljest rebida, kasvad see neile tagasi, kuid see võtab tohutult energiat. Paaritumiseks võtavad tuhanded Salamandrid ette reisi tiiki. Tavaliselt paarituvad nad kevadel kui sajab. Emane muneb umbes 100 muna, mis kinnituvad veealuste taimede külge.
Salamandrid toituvad ussidest, putukatest, ämblikest ja nälkjatest.

Karjuv konn.


Ja teine...



Lõunasöök...



Laulab...

Mehhiko tömpsuu ehk aksolotl

Vees hingab lõpustega, vähesel määral ka naha kaudu. Võib kasvõi terve elu vees elada.

8 nädalat pärast koorumist.

Aasia sarviline konn

Aasia sarvilised konnad (asian horned frog) on oma värvi tõttu ideaalsed maskeerujad. Nad elavad troopilistes metsades maapinnal. Nad on öise eluviisiga, mille tõttu on ka nende silmanägemine arenenud paremini kui muud meeled. Konnade avastamine lehtede seest on ülimalt keeruline, mis annab neile suure eelise oma saaki jahtides.
Neil konnadel on ka väga eriline hääl, mis on tihti loomadele väga hirmutav.

Kuna sarvilised konnad on väga agressiivsed, siis võib tihti näha ka sellist situatsiooni.
http://www.youtube.com/watch?v=aK7AKjrl8Cg

Kasutatud kirjandus:
http://www.answers.com/topic/asian-horned-frog