Tuesday, April 20, 2010

Juttselg-kärnkonn, e. kõre Bufo calamita


Kõre nimetuseks oli varem ka “juttselg-kärnkonn”. See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Nimetus “kõre” tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist.
Kõre võib joosta kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt, mistõttu esmasel kohtumisel võib tunduda, et tegu on hoopis hiirega. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla.

SUUR-SIREEN


Sireenid on Põhja-Ameerika kahepaiksete hulgast suurimad. Neil on ainult üks paar jalgu, mis paiknevad väliste sulgjate lõpuste taga. Suur-sireen on tavaliselt kas hall või pruun ning see värvus on heaks maskeeringuks tiikide, järvee ja aeglase vooluga jõgede mudases vees. Sireenid veedavad päeva veekogupõhjas, öösel otsivad toitu, kas roomates üle muda või setete, või siis ujub sabaga loogeldes. Põua ajal poevad nad mudakookonisse ja võivad elada ilma toiduta kuni 2 aastat. Suur-sireen muneb varakevadel. Kui vastsed kooruvad, on nad pisut suuremad kui paljude teiste kahepaiksete vastsed.